*Sirluu*: Põhja-Iirimaa ja Iiri vabariik (juuli 2014)

Katkend Eesti klassikast (mängufilmist "Mehed ei nuta"): "See saar ei olegi saar, see on nagu poolsaar. See on rohkem poolsaare moodi saar."

Iirimaa on küll saar, aga endalegi üllatuseks kehtivad ühes saare otsas Põhja-Iirimaa naelad ja teises eurod. Põhja-Iirimaal saab maksta ka eurodes, aga tagastusraha on alati naelades.

Traditsiooniliselt jaguneb Iiri saar neljaks ajaloolis-geograafiliseks provintsiks: Connacht, Leinster, Munster ja Ulster, mis omakorda jagunevad 32 krahvkonnaks. 26 krahvkonda jäävad Iiri Vabariigi territooriumile ja 6 krahvkonda (kõik Ulsteris) Põhja-Iirimaa territooriumile. Põhja-Iirimaa kuulub Suurbritanniale.

Külalised tähendavad meile peaaegu alati seda, et meist endist saavad ka turistid. Seekordseks sihiks Iirimaa põhja ja lääne osa.

Laveerisime oma 3-päevasel reisul ühest riigist teise. Iirimaa poolel on teetähistel käibel km, Inglise poole peal miilid. Inglise automärgid on kollasel põhjal, Iirimaa omad on valged. Piiri lähedal on numbrimärgid muidugi läbisegi.

Vaadata on seal piirkonnas väga palju: maastik, vaatamisväärsused, majad-aiad-inimesed. Ema huvitas mul väga, kuidas need inimesed seal elavad ja mida mõtlevad. Et hea meelega vahetaks üheks päevaks ühe suvalise inimesega kehad ära ja uuriks nende mälestusi ja kogemusi. Põnev. Nii ekstreemseks meil see reis muidugi ei läinud. Ema jäi ühte tükki ikka!

Allpool pildil on meie trajektoor ja mõned peatuskohad. Ilma tekstita mullide kohad üleval paremal on veel Bushmillsi viskitehas ja Giants casway - looduslik vulkaanilise pärituoluga 6-tahukate rannalõik ja Marble Arch koobas.

Sõidu alguses kasutasime kiirteed ja läbisime 3 tolli, aga Newry kandist võtsime ilusa vaatega turistidele mõeldud maanteed. Need mägede vahelised sõiduteed kulgesid mööda kohalikke külasid, haritavaid põllumaid. Vaatasime kohalikke koduloomi: lehmad, lambad ja hobused.

Eriti hästi hakkasid silma mäekülgedel vabalt ringi liikuvad lambad. Neil puuduvad looduslikud vaenlased ja suurema osa aastast veedavad lageda taeva all. Ema ütles selle peale, et mismoodi nad selle vihmaga hakkama saavad, et vill läheb ju märjaks ja raskeks?! Ma ei teagi, ju nad siis on nii maast madalast harjunud, või on nende vill lihtsalt nii tihe, et ei võta vett sisse? Lambad on värviga märgistatud - sinised, punased, rohelised, lillad - värvi järgi saadakse aru, kes on omanik.

Esimesel päeva esimene peatuspunkt oli merekohal kõrguv köitest rippsild. Nagu ikka turismipunktides müüdi pilet ja tagati turvalisus. Sillale võis korraga minna loetud arv inimesi. Ma läbisin selle aeglaselt. Kõrgusime ikkagi 30 meetrit ookeani pinnast. Võttis päris kõhedaks sees. Õnneks keegi kõigutama ei hakanud. Kunagi ammu käisid kalamehed selle raja läbi ühe ainsa köie peal. Mis meil viga, sipsti ja üle! Kogu piirkond oli täis matkaradasid - sai ikka kõrgemale ja kaugemale!

Nii mitmed riigid üritavad öelda, et 6-tahukalised kaljud on nendel ainulaadne. Aga tegelikult ei ole. Olen samalaadseid moodustisi näinud ka islandil ja kindlasti on need ka Saksamaal!

Sambad hakkasid formeeruma 60 millionit aastat tagasi, mõned miljonid aastad tagasi hakkasid maapinnast välja tulema ja 15 000 aastat tagasi - pärast viimast jää aega muutusid nähtavaks nagu nad meile tänapäeval on. Tegemist on basaldiga.

Kuskil 7 aastat tagasi kui sama kohta külastasime tundus see puutumatu ja metsikuna - see lisas paigale võlu. Nüüd aga on piirkonda rajatud suur turistikeskus ja võetakse auto parkimise eest nina pealt £8.90. 4-liikmelise seltskonna puhul teeb see suure varanduse. Me poetasime ennast õiges kohas maha ja maksime ühe inimese eest, hiljem saime ka teada, et jalutuskäigu kaugusel oli tasuta parkla. Ja kui autot ei pargi, giiditeenust ja audiogaidi ei vaja, siis saad ka tasuta sisse. Ei tohi unustada. et tegemist on maailma looduspärandisse kuuluva kohaga ja minu meelest on sellelt kohalt tema salapära kadunud.

Selleks päevaks olime omadega valmis ja ööbisime Portrush townhouseis - tegemist oli viktoriaanlikus stiilis vana hoonega. B & B ja hostel ühes. Voodid mugavad, madrats-tekid-padjad kõrgekvaliteedilised, vaade aknast suurepärane - otse merele. Meie toas oli vanaaegne kamin ja puitpõrandad. Vannitube jätkus igale poolele korrusele - seega piisavalt. Hommikusöök oli rikkalik. Soovitan! Ahjaa, jätsime maakaardile esimese eestlaste poolt pandud nõelakese - uhke tunne! Maakaart oli nõelakesi täis tipitud, aga Eesti oli veel täiesti avastamata!

Millest inimene hommikuti kõige rohkem unistab - viskist eks? Bushmilli viskitehas.

Suvel on seal nii öelda vaikne periood kui viskit ei toodeta. Küll aga, anti meile selle kompenseerimiseks suveniiripudel Bushmillsi meeviskit kaasa. Tehase tuur ise kestis 40 minutit ja oli hästi informatiivne. Näiteks 42 000 liitri vee kohta võetakse 10 000 tonni vilja. Vili tuleb neil Lõuna-Iirimaalt Corkist ja vett võtavad kohalikust jõest. Lisaks kasutavad kääritamisel pärmi. Jalutasime läbi tootmishoonete ja kuigi kõik anumad olid tühjad tundsin ühes ruumis sellist mõnusat kalja lõhna :).

Bushmillis destilleeritakse alkoholi 3 korda.

Erinev värv ja maitse viskidele tuleb tammevaatides laagerdumisel, kus on eelnevalt erinevaid alkohole hoitud: nt sherry ja portvein. Vaate imporditakse Ameerikast, Hispaaniast ja isegi Madeirast (rummivaadid). Huvitav oli see, et laagerdumisel igal aastal kaob joogi mahust 2% - Bushmillis kutsutakse seda nö "Angel share" - ingli jagu kui tõlkida. Jumalik jook vist - inglid ka maiad. Saime vaadata erineva aastakäiguga vaatide sisse läbi klaasist akna ja saime ka ühte tühja viskivaati nuusutada :P. Täitsa hea viski lõhnaga.

Erineva aasta käigu viskidel on erinev aroom ja lõhnabukett. Mulle jäi meelde kõige rohkem 16 aasta vanune. See on ka viski, mida endale ostaks: mandel, vanilje, portvein, martsipan ja mesi. Kas pole mitte mõnus kooslus? Pudel sellist maksis kohapeal £43. Pole veel vaadanud palju siin poodides maksab, aga paarikappi tahaks küll mälestuseks ühte sellist!

Lisaks enda pudelite sildistamisele villib Bushmill ka Jamesoni viskit - kogunisti 5% kogutoodangust.

Ja loomulikult tuuri lõppedes kell 10 hommikul viidi meid Bushmillsi baari, kus pileti abil lunastasid endale meelepärase joogi. Kes viskit, kes ei miskit! Tegelikult nii hull ei olnud sai ka erinevaid mahlu, karastusjooke ja vett. Jällegi olime esimesed eestlased selle giidi jaoks.

Edasine suund värvikirevale Glencolumbkille külale, kus oli tilluke vabaõhumuuseum.

Enne seda, aga nägime suuri junnikesi tee ääres. Ilusti hunnikusse laotud. Küll ikka iirlased lasevad pirakaid! Tegelikult on pildil nende turvas, kuivatatakse ära ja saab kütteks kasutada. Vasakul üleval on näha kilekotte, mis neid täis topitud juba on. Ilmselt on hea äri ja paljude piirkonnas tegutsevate farmide suur sissetulekuallikas.

Möödusime piirkonnast, kus peaaegu igas kodus oli kaunistuseks roosa jalgratas. Ja isegi rannas kalastas roosa kalamees oma roosa jalgratta seltsis. Seletamatuks jäi muidugi, kuidas ta sai keset merd - ütleme et 1 km kaldast kindlasti - oma platvormile istuma..

Miks just roosa? Ei tea!

Vabaõhumuuseum ei petnud lootusi. Kuigi see oli ilmselt kõige pisem samalaadne, mida üldse kunagi näinud olen - 6 hoonet. Erinevatest ajastutest majad ja esemed. Alati on ju nii põnev sellistes majades kolada ja vaadata, mis seal sees on. Kuna oli tegemist kalastuspiirkonnaga, siis esimest korda nägin kalamehe maja ja selle sisustust ka. Käisime koolimajas ja kõrts-poes. Lisaks siis paar elamut veel.

Tore väike kohvik oli ja kinnitasime keha kohaliku soodaleivaga (soda bread), juurviljapüree supp ja skõunid moosi ja vahukoorega (scones). Poisid sõid paninit (soe võileib). Minu jaoks oli imelik see, et paninid tulid enne suppi. Et supp on ju laual alati esimesena - see on juba valmis ja vaja ainult kaussidesse tõsta. Poiste paninid juba otsas ja meie ootame ja ootame. Köögist kostub metsikut köögivilja tükeldamist. Mõtlesime, et heakene küll, kell hiline ka, et ilmselt teevad uut suppi. Vahepeal nagu kiikasid köögist, et mis, need ikka istuvad seal..Mingi 40 minuti pärast julgesin köhatada ja küsida, et meil olid supid ka. Oi seda vabandamist ette ja taha, et me tõesti unustasime ära ja siis tuli supp pesukausiga nina ette. Minu jaoks tõesti liiga suur portjon. Supp iseenesest oli hea!

Euroopa kõrgeimaid kaljud:

See on koht, kus silm hakkab kohe otsima, ega järgmise kalju tagant juba "Black pearl" ei paista. Täpselt selline tunne, et kohe randub suur piraadilaev!

Edasi liikusime hotelli poole. Hotell 4-tärnine, kõik nagu peab, omal kohal. Pikalt heietada nagu polegi seal miskit. Soovitama ka ei hakka. Kui kogu luksus kõrvale heita, siis eelmine majutuskoht oli ägedam mu meelest!

Ennast ilusti sisse seadnud ja poest ostud kraamiga keha kosutanud - loomulikult pudistasime mõnusalt vaiba täis - läksime kohalikku Glencari nimelist järve ja veekoske vaatama, pildistama.


Ema pani sellele pildile nimeks "Pulmakleit"

Oli ka pisem veekaskaad. Hurmav igatahes.

Järvekaldal olid lambad. Vihma pisut tibutas.

Pisut palav öö ja viimane päev võõrsil algas!

Marble Arch koopad. Esimesed 5 minutit sõitsime paadiga (suurvete ajal paadisõitu ei toimu, aga jala ikka saab minna). Paadisõit koopas oli esmakordne. Islandil pidime roomama 2 meetrise lõigu koopas ja see oli huvitav, aga paadisõit oli veelgi toredam.

Maa-alune koobaste süsteem viib seal isegi 60 km kaugusele, aga turistidele jalutamiseks ja avastamiseks on spetsiaalselt toestatud, rajastatud ja valgustatud 1.5 km pikkune rada. Ühest otsast sisse ja teisest välja. Olen küll erinevaid koopaid külastanud, aga selles koopas oli palju erilisi moodustisi. Esimest korda nägin nii öelda koopakardinaid, mida ka peekoniks nimetatakse. Nägi tõesti välja nagu hiigelsuur peekoniviil.

Esimest korda nägin ka "Lillkapsast"

Koobast rajati 9 kuud. Palju oli vaja puurida. Segu lasti alla spetsiaalsete torudega jne. Valgustus ei tohi olla kuumust tekitav, sest siis hakkaksid samblad vohama ja koopa elustik oleks rikutud.

Koopas on hästi palju erilisi stalakmiite ja stalaktiite. Nt maapeal oli 2 konna, kellest oli lõbus lugu tehtud, sest "shampuse kork" oli neist paar sammu eemal. Kuigi koopas töötamine on ohtlik tegevus, ei juhtunud sealsete töölistega mitte midagi. Nad ise arvavad, et seda põhjustas üks Neitsi Maarjat meenutav stalakmiit kõrgel kalju otsas. Lisaks on seal "Silver ükssilma" jalg, "Seen" või ka "Elevandijalg", suur "Pudrumägi" ja üks kõige kiiremini kasvavaid stalaktiite (hetkel üle 2 meetri pikk ja kasvab 70 aasta jooksul 1 mm). Koopas tööde alustamisel jäi üks uks lahti ja kohalikud poisiklutid hakkasid sealt kive sisse pilduma ja murdsid nii mõnegi stalaktiidi. Lisaks ka selle kõige suurema - see parandati spetsiaalse liimiga ära ja loodetakse, et see ka oma kasvamist jätkab.

Ühes kõrges kaljueendis avastati peale avamist pisike punane kurat. Ei tea, kuidas ta sinna sattus, aga otsustati, et ta võib seal edasi olla!

Väga huvitav koobas, mida külastada! Soovitan.

Nii tore unistus oli ühte romantilist suurt lossi külastada. Näidata emale suursuguseid maale, vaipu, lühtreid ja kuulata mõni huvitav kummituselugu. Aga seekord juhtus nii, et minu valitud "loss", mis teepeale jäi oli sõjaatribuutide muuseum. Hästi tehtud muideks ja isegi võitnud kõige parema väikse muuseumi auhinna, aga tegelikult ju ei saanud ma seda mida tahtsin. 2 suurt ja uhket lossi jätsin selle sama pärast külastamata :D: Parkes ja Donegal castle..Teinekord!

Ja võtsimegi suuna tagasi Iirimaa peale. Nagu ühes pioneeri lookeses: Olime väsinud, aga õnnelikud!

Mõned tegevused Iirimaal:

Botaanikaaed (see on tasuta ja oli uhke küll oma õiterohkuses)

Hortensiad Iirimaal kasvavad suureks põõsaks, mis võib olla isegi üle pea keskmist kasvu inimesel. Sama on fuksiatega, need õitsevad kuni oktoobri lõpuni!

Glendalough - see on mul juba oma blogis kajasust leidnud.